Ühisosa

Minu arust ei ole vahet selles, kas rääkida ja mõelda kultuuride erinevusest ja inimestevahelisest suhtlusest või rääkida mõne teise tasandi (mees-naine, vanem-laps, kolleegid, naabrid, koolikaaslased jne) erinevustest ja suhtlusest. Nii või naa kõik need tasandid on omavahel segunenud. Suhtlemisel taandub kõik sellele, kas erinevad pooled teadvustavad ja soovivad arvestada teise poole „erinevustega”, kas nad keskenduvad ühisosa leidmisele või klammerduvad enda arusaama ja erinevustesse.

Kui suhtuda kultuuride erinevusse kui nähtusesse, mis on iseenesest mõistetav ja loomulik (nagu ka erinevused igal muul tasandil: mees-naine, kolleegid jne) ja aktsepteerida neid erinevusi, siis polekski ju vaja rääkida kultuuride erinevusest kui probleemist? Erinevus, kui loomulik nähtus, on vaja endale teadvustada, et siis keskenduda ühisosale: miks me siin maakeral koos oleme ja kuidas me siin koos elada võiks, miks me koos töötame, miks me koos elame või miks me koos siin ühel kursusel kommunikatsiooni õpime… Mis on meie ühisosa ja ühine eesmärk? Ja on ju tore, et me ei ole kõik täpselt ühesugused?

 

Kultuuride erinevus EL-i töögruppides: sõnad ja keel

Euroopa Komisjoni töögruppides avaldub erinevate rahvaste kultuuride erinevus kõige rohkem sõna- ja keelekasutuses. Teame semiootikast, et sõnale kui märgile annab väärtuse ja tähenduse alles kontekst, seos teda ümbritsevate teiste sõnadega. Euroopa Liidu ühiste õigusaktide väljatöötamine käib inglise keeles. Töögruppides on täiesti igapäevane, et lõputult vaieldakse sõna X kasutamise üle kontekstis Y ja nende vaidluste peamiseks põhjuseks on see, et mingil inglisekeelsel sõnal (kas üksikuna või mõistena) on igas keeles natuke omamoodi tähendus.  Suhtlus toimub kohati vigases inglise keeles (või nt iiri “inglise keeles”) või siis tõlgi vahendusel, mis omakorda moonutab täpset tähendust. Iseasi, kas keegi üldse teabki mis see “täpne” tähendus on või olema peaks. No tõesti, kohati on see kõik lausa koomiline ja absurdne. Ega muidugi iga sõna üle ka ei vaielda, õigusakti läheb sõna Z kirja ja igaüks mõistab siis nii nagu mõistab.

Mis edasi juhtuma hakkab?

  • iga riik (erineva keele kasutaja) tõlgib sõna/mõistet erinevalt, mõistab seda natuke erinevalt ja ka rakendab erinevalt;
  • riiki tuleb kontrollima Euroopa Komisjoni audit ja ütleb, et te olete seda valesti mõistnud või rakendanud ja riik saab trahvi;
  • riik maksab trahvi ära või läheb EK vastu Euroopa Kohtusse.

Kusjuures, õigusakti tõlgendamisel peab riik juhinduma oma riigikeelde tõlgitud versioonist, aga samas tuleb ikkagi lähtuda ka inglisekeelsest, kui seda on riigikeelde „vale mõttega“ tõlgitud või valesti tõlgendatud või rakendatud …

Meie läksime kohtusse, nüüd ootame kohtulahendit. Kusjuures seni meil (Eesti riigil) ei ole teadmist ega teada ka ühtegi kohtulahendit, kuidas siis ikkagi riik peab tõlgendama/lahendama õigusaktides olevate sõnade tõlkimise/kasutamise erinevuse probleeme. Näis, kas saame teada.

OTSE: KREEKA MULTI-KULTI PIDU, MIS KÕIK EUROOPLASED KREEKLASTEKS “TINISTAS”

Olen Kreekas, Thessalonikis. Meil on siin koos korralik multi-kulti seltskond: 270 ametnikku ja teadlast ligi 30st erinevast Euroopa riigist, põllumajandus- ja keskkonnapoliitika tegijad.

Eile õhtul oli tõeliselt äge pidu! Kus mitte mingit tähtsust ei omanud inimese sugu, usk, vanus, rahvus, kombed, orientatsioon, ametikoht, harjumused, tõekspidamised, vaidlusalused poliitilised küsimused  või mis iganes. Peo alustuseks tantsisid kõik (no peaaegu kõik) rõõmuga kaasa kreeka rahvatantse ning peale seda möllati erineva kaasaegse- ja 80ndate-90ndate aastate tantsumuusika järgi järjest palju tunde. Kõik läbisegi, pundis või omaette, meeste või naistega, vahet polnud kas tantsida oskad või kuidas tantsid. Euroopa Komisjoni kõrged meesametnikud möllasid niimoodi, et triiksärgid olid läbimärjad. See oli nii lahe, et ka keskealised ja vanemad mehed möllasid tantsuplatsil kogu hingest! Ei mingeid piire, dogmasid ega piiranguid. Samas oli kõik väga viisakas, heatahtlik,  sõbralik. Huvitav, et nii erinevatest kultuuridest pärit inimesed leidsid nii lihtsalt ühise “keele” ja kõigil oli tore, aga Eestis, samas kultuuriruumis olijate seas, midagi sellist küll ette ei kujuta …

Kreeka “tinistas” kõik eurooplased endasugusteks: pidu, muretus, sõbralikkus …

Kahjuks ei ole mul lisada enda pilte, kuna nende tegemiseks polnud mahti… panin ühe googel-zorbas-pildi. Kui mingi hetk õnnestub, lisan ühe enda tehtud väikese videojupi, mis praegu siia üles minna ei taha …

märksõnad: erinevuste kultuur ja identiteet. Kitsas ja lai.

Lugesin ja mõtisklesin.

Kõige rohkem hakkas mu peas tiksuma mõte, mida tahaks teistega jagada, et mida „kitsama“ grupi kaudu me ise peame oluliseks enda identiteeti määratleda, seda raskem on hakkama saada ülejäänud maailma ja kultuuride erinevustega. Määratledes end eelkõige rahvuse, usu, nahavärvi, keele, kultuuri või seksuaalse orientatsiooni kaudu, tekitab see paratamatult meie-nemad vastandumise. Vastandumine aga viib omakorda konfliktide, vihkamise ja vägivalla tekkeni.

Kuid, kui oma identiteedi määratlemisel pidada olulisimaks laiemat määratlust nt et eelkõige olen ma inimene, inimene oma inimlike väärtustega, kodanik planeedilt maa, siis kaob ka vastandumise vajadus teistele inimestele. See ei tähenda, et rahvus, kultuur vms enam olulised või identiteedi osad ei võiks olla, aga need ei ole lihtsalt kõige tähtsamal kohal.

Mida suurema grupi osaks end pidada, seda vähem on nö vastaspooli ja lihtsam on mõista “väikseid” (rahvus, kultuur, usk) inimestevahelisi erinevusi.